Mis on soolõime, kellele ja milleks?

30.09.2013

Liivi Pehk, soolise võrdõiguslikkuse spetsialist

Lae artikkel alla

Järgmise aasta maikuus täitub Eestis juba kümme aastat ajast, mil hakkas kehtima soolise võrdõiguslikkuse seadus, kus on sätestatud ka soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohustus (SoVS § 9 lõige 2). Ometi oleme sugude tegeliku võrdsuse poole pürgimisel alles pool teed maha kõndinud, nagu näitas äsja valminud ELi soolise võrdõiguslikkuse indeks.

Võrdõiguslikkuse edendamise poliitika on nii meie Skandinaavia naabrite kui ka veel paljude teiste Euroopa Liidu riikide puhul (Austria, Saksamaa jt) asetatud igati võrdväärsele positsioonile teiste poliitikavaldkondadega. Valitsuste tegevusprogrammides on meeste ja naiste võrdsuse edendamisele pühendatud mitte üks vaid kümneid lehekülgi. Küsimused, mille lahendamisele valitsused keskenduvad, ei ole sugugi suunatud ainult naistele ega ole ainult nn „pehmete teemade“ valdkonnast. Näiteks on Austria valitsus seadnud eesmärgiks arvestada soolisi erinevusi ravimite väljatöötamisel, maaelu arendamisel pööratakse tähelepanu sellele, kuidas soodustada kõrgharidusega naiste tagasipöördumist maale jmt. Soome valitsuse programmis on võetud riigieelarve koostamisel läbivaks põhimõtteks aidata kaasa meeste ja naiste ebavõrdsuse vähendamisele  ja seatud eesmärgiks vähendada soolist palgalõhet 15 protsendini aastaks 2015. Viimased, 2012. aasta andmed Eesti kohta ütlevad, et meil on sooline palgalõhe 24,6 protsenti.

Eesti puhul on iseloomulik, et  meeste ja naiste võrdsuse küsimused põrkuvad siiani tugeva vastuseisu vastu juba enne, kui sisuline diskussioon võiks alata. Valitsuse tasandi dokumentidest ja programmidest reeglina meeste ja naiste võrdse kohtlemise teemat ei leia. Seega tasub kõigil poliitikakujundajatel ja -elluviijatel mõelda, kas see peaks nii olema ja mida saaks teha, et olukord läheks paremaks – et poliitikad ja teenused muutuksid inimesekesksemaks ja lähtuksid nii meeste kui naiste tegelikest vajadustest.

Milleks on vaja uut lähenemisviisi?

Siiani on soolist ebavõrdsust püütud leevendada nn positiivsete erimeetmetega, mis panustavad ebasoodsamas olukorras oleva sugupoole (kas meeste või naiste) olukorra parandamisse. Selleks  on mõnes riigis seadustega kehtestatud isadele kvoote vanemapuhkuse võtmise soodustamiseks või siis nõue, et ettevõtete nõukogudesse peab kuuluma ka naisi. Samuti viiakse paljudes riikides ellu programme, et julgustada naisi tegelema rohkem ettevõtlusega. Erimeetmed on kui teeaukude lappimine – need püüavad parandada juba tekkinud probleemi. Paljude riikide kogemus näitab aga, et sellest üksi ei piisa, sest soolise ebavõrdsuse püsimise põhjused asuvad sügaval ühiskondlikes arusaamades mehelikust ja naiselikust käitumisest ehk soorollidest. Stereotüüpne mõtlemine kitsendab paratamatult inimeste valikuvabadusi, kas või sel hetkel, kui noor inimene mõtleb, millega hakata endale tulevikus leiba teenima. Saksamaa võrdõiguspoliitika ongi viimastel aastatel liikunud selles suunas, et erilist tähelepanu pööratakse nn elu sõlmpunktidele – teatud eluetappidel naiste ja meeste poolt tehtud otsustele, millel on oluline mõju kogu edasisele elukäigule. Poliitiline eesmärk on seejuures tagada, et tehtud valikud (näiteks lastesaamine) ei vähendaks edasises elus võimalusi end teostada.

Ka igapäevane poliitikakujundamine võib − sageli tahtmatult – taastoota soolist ebavõrdsust, sest ei teadvustata seda, et diskrimineerivad hoiakud ja soolised stereotüübid avaldavad mõju poliitilistele otsustele. Soolõime tegevuste elluviimisega püütakse ära hoida seda, et poliitilised otsused (taas)tekitaksid või süvendaksid soolist ebavõrdsust. Ehk arendades edasi teeaukude kujundit on soolõime otsekui korraliku aluspõhjaga maantee ehitamine.

Kuidas seda teha? Väga üldiselt öeldes tuleks kõiki poliitilisi ettepanekuid ja otsuseid tehes hinnata nende otsuste võimalikku mõju meeste ja naiste elukvaliteedile. Vältida tuleks seda, et otsused asetavad  ühe sugupoole tahtmatult halvemasse olukorda, näiteks seeläbi, et meestel või naistel on kehvem juurdepääs mõnele teenusele või neil on kasutada vähem ressursse (aeg, raha, võim). Oluline on mõista, et ei leidu poliitikavaldkonda ega küsimust, mida soolõime ei puudutaks. Üheks probleemiks ongi praegu see, et poliitikategijad ei oska sageli näha, kuidas justkui täiesti neutraalsed otsused võivad tuua kaasa erinevaid (ja mitte alati positiivseid) tagajärgi naistele ja meestele. Saab öelda, et selliste erinevuste märkamisest algabki soolõime.

Sooliste erinevustega mittearvestamine on kulukas

30 aastat uurimistööd on näidanud, et sooliste erinevustega mittearvestamine võib olla sotsiaalselt kahjulik ja kulukas. Näiteks korjati 1997. ja 2000. aasta vahel Ameerika ravimiturult ära kümme ravimit, mis tunnistati eluohtlikuks. Kaheksa nendest põhjustasid naistel suuremaid terviseriske kui meestel. Nüüd on näiteks Austria valitsus otsustanud võtta ravimite soospetsiifilise testimise erilise tähelepanu alla.

Kuid halvemas olukorras võivad olla ka mehed. Soolise võrdõiguslikkuse aspektist on iseäranis oluline teema meeste tervis ja naistega võrreldes lühem eluiga. Samas on näiteks Eestis meestel keerukam pääseda just spetsiifiliselt meeste probleemidega tegeleva eriarsti ehk meestearsti juurde. Kui naiste puhul on iseenesestmõistetav, et naistearsti juurde saab minna lihtsalt ja ilma perearsti vahenduseta, siis mees, kel on soov minna meestearsti juurde, peab küsima ja saama enda perearstilt saatekirja. Põhimõtteliselt ei ole siin mingit mõistlikku seletust, miks nii tehakse.

Olulise tähtsusega on ka see, kuidas andmeid kogutakse ja analüüsitakse ning kas need võtavad arvesse nii meeste kui ka naiste vajadusi ja rolle ühiskonnas. Näiteks on ühistranspordi marsruudid tihti kavandatud nii, et need arvestavad ainult tööle ja tagasi sõitjate vajadusi. Liikumisvajadusi, mis on seotud näiteks laste ja vanurite hooldamisega, ei ole ühistranspordiskeeme kavandades reeglina arvesse võetud.

Need on vaid mõned üksikud näited selle kohta, kuidas stereotüüpne lähenemine mõjub kahjulikult ühe või teise sugupoole heaolule. Soolõime strateegia rakendamine aitab neid puudusi korvata ning poliitikate, teenuste ja toodete kujundamisel arvesse võtta meeste ja naiste erinevaid lähtepositsioone ja vajadusi.

Soolõime strateegia elluviimise häid näiteid võib täna tuua juba peaaegu igast maailmajaost ja poliitikavaldkonnast, alustades tööhõivest kuni linna planeerimise ja rahuoperatsioonide läbiviimiseni. Järgmistes infokirja numbrites tutvustamegi teiste Euroopa riikide soolõime häid näiteid ja kogemusi , millest on loodetavasti ka Eesti tingimustesse üht teist kasulikku üle võtta.

Edasist lugemist: