Erakonnad alustagu oma koduhoovist. Naiste poliitilisest esindatusest Eestis

10.06.2014

Tõnis Saarts, poliitikateaduste õppejõud, Tallinna Ülikool

Lae artikkel alla

Lõppenud Euroopa Parlamendi valimiste tulemusi vaadates võib täheldada ideaalselt soolist tasakaalu: kolme tubli mehe kõrval osutus valituks ka kolm tulbi naist. Nii oli ka viie aasta eest (2009. aastal), kui taas polnud soolise võrdõiguslikkuse pärast muretsejatel põhjust nuriseda. Naiste esindatuse poolest hakkab Eesti Euroopa Parlamendis positiivselt silma, olles täiesti võrreldav Skandinaavia riikidega. Ometi pole pilt enam nii kena, kui me vaatame teisi poliitilisi institutsioone, olgu selleks siis Riigikogu, valitsuskabinet või kohalikud omavalitsused: kõigis neis on naised ilmselges vähemuses.

Antud artiklis vaatlengi naiste poliitilist esindatust Eestis ning vaagin erinevaid põhjusi, miks on meil poliitikas soolise võrdsusega jätkuvalt suuri probleeme.

Kõigepealt tagasi aga Euroopa Parlamendi valimiste juurde. Eestis oli Euroopa valimiseks üles seatud kandidaatide hulgas 34% naisi. Seega kui arvestada kandidaatide suhtarve ja valimistulemust, siis oli naiste  edukusnäitaja sel korral isegi suurem kui meestel. Kõige enam oli naiskandidaate Eestimaa Roheliste nimekirjas, kus naisi oli meestest rohkem (ka Euroopa Parlamendi tasandil on naiste osakaal üks kõrgemaid just Euroopa Roheliste fraktsioonis). Suurtest parlamendierakondadest oli sooline võrdsus kõige märgatavam Sotsiaaldemokraatliku Erakonna  ja Keskerakonna nimekirjades (5 naist ja 7 meest).

Kui vaadata suurt pilti, siis kõigist Euroopa Parlamendi saadikutest moodustasid naised eelmise kooseisu ajal (2009-2014) 35% . Kuna uus kooseis on alles ametisse astumas, siis värskeid andmeid veel pole, kuid tasub teada, et alates 1979. aastast, kui parlamenti hakati otse valima, on naiste osakaal selles kasvanud pea kõikide valimiste järel ning selle aja jooksul rohkem kui kahekordistunud. Samas kui vaadata parlamendi juhtimisstruktuure, siis seal jääb naiste osakaal kõigest veerandi juurde, mis näitab, et suures poliitikategemises on jäme ots siiski endiselt meeste käes.

Kahjuks ei peegeldu sugupooltevaheline võrdsus, mis iseloomustub meie esindatust Euroopa Parlamendis, teistes Eesti riigi jaoks olulistes institutsioonides. Praeguses Riigikogu kooseisus moodustavad naised 21% (selle näitajaga on Eesti maailmas 70. kohal, Euroopa Liidus 21. kohal). Siin jääme me märgatavalt alla isegi Euroopa Liidu keskmisele, mis on 27% . Kurb on selle juures see, et naiste osakaal parlamendis on Eestis viimase kümnendi jooksul isegi langenud, mitte tõusnud nagu enamikus riikides. 1990. aastatel oli naisi Riigikogu saadikute seas keskmiselt 23% .

Pilt on hetkel palju lootusrikkam, kui vaatleme täitevvõimu tasandit. Naisministrid moodustavad 36% praegu ametisoleva Taavi Rõivase kabineti koosseisust. See tõstab meid Euroopas esikolmikusse ja naiste osakaal on tublisti suurem kui ELis keskmiselt (27%) . Ometi ei saa me end võrrelda põhjalaga, kus on kujunenud juba normiks, et valitsuskabinettides on sooline tasakaal peaaegu ideaalilähedane ehk mehi ja naisi on enam-vähem pooleks. Teisalt näitab Eesti kogemus ilmekalt seda, kui palju sõltub tegelikult valitsusse kuuluvatest erakondadest ja sellest, kas naiste osakaalu kasvatamist peetakse oluliseks või mitte. Viimases Andrus Ansipi kabinetis (2011 – 2014) oli pikka aega ametis vaid üks naisminister (Keit Pentus-Rosimannus), mis tähendas, et Eesti oli naiste osakaalu poolest valitsuses Euroopas tagantpoolt kolmas (valitsuse kooseisus oli 8% naisi, mis tegi Eesti võrreldavaks selliste riikidega nagu Kreeka ja Küpros).

Kui kiigata kohaliku võimu tasandile, siis viimastel kohalike omavalitsuste valimistel sai volikogudesse valitud 31% naisi, mis on täiesti võrreldav ELi keskmisega (32%). Samas kui vaatame valdade ja linnade tasandil kolme kõige enam hääli saanud kandidaati (TOP3), siis nende seas oli naiste osakaal kõigest 22%. Kusjuures hakkab silma, et just alla 3500 elanikuga väiksemates omavalitsustes olid naised edukamad (24% TOP3 kandidaatidest olid naised), samas kui suurtes omavalitsustes moodustasid nad juba selge vähemuse (14%). See näitab ilmekalt, et valijad ning erakonnad/valimisliidud usaldavad naisi juhtima vaid väikesi omavalitsusi, suuremates linnades ja valdades on nad suuresti juba pildilt välja tõrjutud.

Niisiis, kui jätta välja praegu ametisolev üleminekuvalitsus ja Euroopa Parlament, siis ei saa Eesti naiste kõrge esindatusega võimuinstitutsioonides just kiidelda. Mis võiksid olla põhjused, et naisi on Eesti poliitikas jätkuvalt nii vähe ning isegi kui nende osakaal on kasvanud, siis pole tõusutrend olnud just muljetavaldav?

Põhjusi otsides – kolm seletust

Kui põhjusi süstemaatilisemalt uurida, siis teoorias võiks eristada kolme liiki seletusi: (1) struktuursed põhjused, mis sõltuvad naise haridustasemest, staatusest ja positsioonist tööturul, (2) institutsionaalsed põhjused, mis on seotud valimisreeglitega ja erakondade siseeluga ning (3) kultuurilised põhjused, mille tuumaks on soolist võrdõiguslikkus soosivad hoiakud ühiskondlikul tasandil.

Struktuursed põhjendused ei tundu Eesti puhul väga suurt rolli mängivat. Naiste haridustase ja eriti kõrgharidusega naiste osakaal on märgatavalt suurem kui meeste oma. Seega siinkohal oleme Euroopas punaseks laternaks pigem vastupidises võtmes: arvud räägivad selgelt meeste kahjuks. Kuigi naisjuhtide osakaal jääb Eesti tööturustatistikat vaadates alla 40%, siis on tippspetsialistide hulgas naised võrreldes meestega ilmses ülekaalus (70% naisi, 30% mehi) . Tõsi, samas on naisi ka üksjagu allpool olevatel ametiastmetel: naised on ülekaalus lihttööliste ning eriti teenidus- ja müügitöötajate hulgas. Ometi ei saa me rääkida sellest, et naiste ametialane staatus ja haridustase oleksid sellised, et neil oleks Eestis keeruline teha poliitilist karjääri, nagu on  probleemiks mõnes arenguriigis. Ainuüksi nii tugevad käärid keskmises haridustasemes naiste kasuks peaksid looma aluse palju aktiivsemaks naiste poliitiliseks osaluseks, kui me seda praegu Eestis näeme. Järelikult on põhjused kusagil mujal.

Institutsionaalseid seletusi vaagides tuleks vaadata valimiskorda, sookvootide rakendamist ja erakondadesiseseid kandidaatide selekteerimise protsesse – ühesõna poliitilisi mängureegleid kõige laiamas võtmes. Üldiselt peetakse proportsionaalset valimissüsteemi, suuri valimisringkondi ja mitmeparteisüsteemi naiskandidaatidele soodsamaks kui angloameerika tüüpi majoritaarsel valimissüsteemil põhinevaid kaheparteisüsteeme (proportsionaalse valimiksüsteemiga riikides on naiste esindatus keskeltläbi 25%, majoritaarse valimissüsteemiga riikides 14% ). Niisiis paistab, et Eesti valmiseadus ja erakonnasüsteem on loonud naistele üsna soodsad tingimused poliitikas karjääritegemiseks. Ometi pole sellest palju abi, kui erakonnad ise oma kandidaatide valikul soolise tasakaalu küsimustele tähelepanu ei pööra.

Mida tähendavad sookvoodid?

Eestis püsib siiani üsna primitiivne arusaam, et ainus sookvootide rakendamise mehhanism on see, kui me paneme põhiseadusesse kirja, mitu protsenti Riigikogu kooseisust peaks olema naised. Arengumaades on tõesti sedasorti lihtsamat tüüpi kvoodid levinud, sest muidu poleks seal naisi parlamendis peaaegu üldse.

Euroopa riikides  aga pööratakse pigem tähelepanu valimisnimekirjadele ja sel juhul on kaks võimalust: (1) kas sätestatakse seadusega, et erakondade esitatud nimekirjades peab olema teatud protsent naisi, või (2) loodetakse erakondade enda initsiatiivile, et nad oma sisevalimistel rohkem soolise tasakaalu printsiipi juurutaksid – ehk nn. vabatahtlikud kvoodid. Näiteks Belgias ja Prantsusmaal peavad pooled parteinimekirjades esindatud kandidaatidest olema naised ning mitmes teises riigis (Poola, Sloveenia, Iirimaa, Hispaania jt) vähemalt 30–40%. Vastasel juhul võib valimiskomisjon mitte lubada erakonnal valimistel kandideerida või parteil tuleb arvestada rahatrahviga . Seesugused seadusega sätestatud sookvoodid on praegu kaheksas Euroopa Liidu riigis . Enamik riike eelistab siiski vabatahtlikke kvoote, jättes soolise tasakaalu küsimused parteide otsustada. Näiteks Skandinaavia erakondades on saanud üsna tavaliseks, et valimisnimekirjade puhul rakendatakse nn. tõmblukumeetodit: naised ja mehed on nimekirjas paigutatud vaheldumisi, et vältida populaarsete meeskandidaatide koondumist nimekirja ülaotsa. Mujal Euroopas on valimisnimekirjade koostamisel soolist tasakaalu järginud pigem vasakpoolsed ja rohelised erakonnad (nt Suurbritannia Tööpartei, Saksa sotsiaaldemokraadid ja rohelised) ning see on andud positiivseid tulemusi, vähemalt erakondade endi jaoks. Sookvootidel on olnud märgatav mõju ka valimistulemustele: viimasel kümnendil on ELi riide parlamentides naiste osakaal neis riikides, kus pole kvoote, tõusnud 2,5% jagu, vabatahtlike kvootide puhul 3,5% ja seadusega ettenähtud kvootide puhul tervelt 10% .

Eesti erakondadesse on ideed suuremast soolisest tasakaalustatusest kandidaatide valikul jõudnud alles hiljuti. Isegi kui triibuliste nimekirjadega mõnevõrra  katsetati viimastel kohalikel valimistel, siis ilmselt võtab aega, kui sedasorti praktikatest kujuneb normaalsus. Arvestades Eesti poliitikas valitsevat parempoolset rahvuskonservatiivset mentaalsust, võivad meil need arengud võtta ka kauem kui mujal Põhja- ja Kesk-Euroopas, kus on seni suunanäitajaks olnud tugevad vasakpoolsed parteid.

Erakondade puhul on levinud ka eksiarvamus, et mida seesmiselt demokraatlikum ja avatum on erakond, seda suuremad võimalused on seal naispoliitikutel esile tõusta. Tegelikult ei pruugi see üldse tõele vastata: väga avatud ja demokraatliku kandidaatide valiku puhul satuvad nimekirja etteotsa harilikult populaarsed “rahvamehed” ning naistel ja noortel poliitikutel on palju raskem toetust koguda. Isegi kui erakond on seesmiselt üsna demokraatlik, siis vajab suurema sooline tasakaalu saavutamine parteijuhtide teadlikke samme ja läbimõeldud  personalipoliitikat – need asjad ei loksu iseenesest paika. Mõneti on ju Eesti puhul paradoksaalne, et kõige edukamalt on uue põlvkonna naispoliitikute kasvatamisega hakkama saanud Keskerakond, mida peetakse seesmiselt üheks autoritaarsema juhtimisstiiliga Eesti parteiks. Niisiis, partei sisedemokraatia ja naiste läbilöögivõimalused poliitikas ei pruugi üldse käia käsikäes.

Hoiakute poolest oleme sarnane teistele postkommunistlikele riikidele

Kuigi Eesti erakondade vähene huvi suurema soolise tasakaalu vastu on kindlasti oluline põhjus, miks naiste esindatus riigikogus ja kohalikes volikogudes pole just kuigi kõrge, siis kindlasti pole see ainus ja peamine põhjus. Erakonnad tegutsevad ikkagi teatud sotsiaalses ja kultuurilises taustsüsteemis. Ühiskondlikud hoiakud aga ei muutu nii kiiresti, kui saab muuta valmisseadusi ja erakonnasiseseid valimispraktikaid. Isegi neis riikides, kus on kasutusel olnud sookvoodid, ei ole naiste osakaal esinduskogudes tõusnud mitte hüppeliselt, vaid mõne protsendi jagu. Seadused ja reeglid võivad olla ükskõik kui eesrindlikud, kuid kui ühiskond ei tule järele, on neist vähe kasu.

Üsna traditsioonilised vaated soorollidele ja tugevalt kinnistunud patriarhaalsed hoiakud on Eesti sotsiolooge imestama pannud ka varem – poliitikavaldkond pole siin mingi erand. Nimelt on uuringud näidanud, et ligi pool Eesti meestest arvab, et poliitika pole naiste ala  ning kõigest kolmandik leiab, et naisi võiks Riigikogu ja valitsuse tasandil rohkem olla . Naiste vaated on neis küsimustes paju soosivamad, kuid ka siin ollakse kaugel konsensusest, et naiste suurem osalus poliitikas on midagi ihaldusväärset. Üldiselt on Eestis pigem valdav seisukoht, et mehed saavad poliitikas paremini hakkama kui naised ning rahvusvahelises võrdluses on Eesti selles küsimuses võrreldav pigem teiste postkommunistlike riikide ja isegi arengumaadega . Põhjalast oleme veel valgusaastate kaugusel. Kusjuures ülemäära optimismi ei lisa Eestiski kinnitust leidnud suundumus, mida kohtab ka teistes postkommunistlikes riikides: nimelt pole noorema põlvkonna esindajad naiste poliitikas osalemise küsimuses oluliselt liberaalsematel seisukohtadel kui vanem põlvkond. Kuigi teatud positiivseid nihkeid võib eri aastakäikude küsitlustulemusi kõrvutades siiski märgata, pole edusammud seni olnud väga muljetavaldavad.

Kokkuvõttes tuleb meil ikkagi tõdeda, et naiste vähesus poliitikas on Eestis jätkuvalt terav probleem. Isegi kui mõnel pool on märgata olukorra paranemist, siis pidevast ja märgatavast edasiliikumisest me selles valdkonnas rääkida ei saa. Võti on siinkohal ennekõike Eesti erakondade käes. Nimelt on praeguseid ühiskondlikke hoiakuid vaadates üsna selge see, et Eesti pole seadusega paika pandud sookvootideks veel valmis, küll aga saavad parteid oma sisevalimistel panna enam rõhku võrdsemale soolisele esindatusele. Kui mõnedki suurematest parlamendiparteidest hoolitseks oma sisevalimistel senisest järjekindlamalt soolise tasakaalu pärast, annaks see sõnumi ka teistele erakondadele, et see ongi uus norm. Sellisel juhul tulevad ka skeptilisemad parteid tasapisi järele, naiste esindatus ja nähtavus esinduskogudes kasvab, mis hakkab omakorda pikkamööda murendama üsna traditsioonilist ja patriarhaalset väärtuspilti, mis täna Eesti ühiskonnas valitseb.

Niisiis, parteid, kui sooline võrdõiguslikkus on teie jaoks oluline, siis alustage kõigepealt oma koduhoovist, mitte kõlavatest loosungitest ja üliprogressiivsetest seaduseelnõudest, milleks Eesti ühiskond pole veel paraku valmis.