Muutunud julgeolekuolukord puudutab kõiki kodanikke

16.10.2014

Ingrid Mühling, PR Partner OÜ strateegiline konsultant, kaitseväe peastaabi pressijaoskonna ülem aastatel 2009-2014

Lae artikkel alla

Naised riigikaitses on teema, mis viimastel aastatel on eeskätt tänu muutustele kaitseväeteenistuse seaduses saanud avalikkuses üksjagu tähelepanu. Muutunud julgeolekuolukord tõstatab küsimuse, milliste muutustega peavad erinevad elanike grupid arvestama.

Riigikaitse iseenesest on valdkond, mis on seadustega piisavalt põhjalikult reguleeritud. Möödunud aastal kehtima hakanud uus kaitseväeteenistuse seadus näeb esmakordselt ette, et naised saavad vabatahtlikult võtta kaitseväekohustuse, s.t läbida ajateenistuse meestega samadel alustel. Seaduse vastuvõtmine oli märgilise tähtsusega ‒ kui seni said naised ajateenistust läbida kokkuleppel väeosa ülemaga, siis seadusesse kirjutatuna annab õigus võtta kaitseväekohustus ja läbida ajateenistus naistele oluliselt võrdsemad võimalused kaitseväes karjääri teha.

Naised said seni küll kaitseväega liituda, läbida ohvitseri või allohvitseri väljaõppe ning olla tegevteenistuses, kuid nende stardipositsioon oli reeglina kehvem, kuna sõdurikogemus ja ajateenistuses omandatu – ka näiteks ajateenistuseaegne omavanuste inimeste juhtimise kogemus ja koostöökogemus üksuse sees – paljudel puudus.

Siinkohal peab mainima, et kaitseväeteenistuse üks alustalasid ongi võrdses konkurentsis välja selgitada parimad ‒ ajateenistuses selgub, kelles on juhiainest, kusjuures siin ei mängi rolli niivõrd varasemad saavutused, vaid eeskätt võime juhtida, võtta vastu otsuseid, õppida ja õpetada ning ennast kehtestada.
Alates möödunud aastast on vabatahtlikult ajateenistusse tulnud paarkümmend tütarlast, neist mitmed on läinud edasi õppima Kõrgemasse Sõjakooli, Lahingukooli või asunud teenima kaitseväe üksustesse. Et Eesti kaitsevägi on reservvägi, siis peavad nii mehed kui ka naised, kes ajateenistuse läbivad, olema kuni 60. eluaastani reservis ning arvestama, et neid kutsutakse teatud aja tagant õppekogunemistele oma teadmisi-oskusi värskendama.

Kuivõrd paljud riigid on tänapäeval ajateenistusest loobunud, ei ole kohustuslik teenistus paljudes maades arutlusteema. Neis riikides, kus ajateenistus kehtib, on enamasti tegemist Eesti-sarnase variandiga: meestele kohustuslik, naistele vabatahtlik. Siiski ei läbi ajateenistust ka kõik mehed: riigid on ette näinud teatud arvu üksusi, mida ette valmistatakse ning nende suurus ei pruugi kattuda põlvkonna suurusega. Palju sõltub see ka traditsioonidest ja ühiskonna valmisolekust. Küsitlused näitavad, et naiste kohustuslikuks ajateenistuseks Eestis veel valmis ei olda, kuigi naiskaitseväelastesse on suhtumine positiivne.

Riikides, kus kaitsevägi koosneb professionaalsetest kaitseväelastest, on lähenemisi erinevaid. Suurriikide armeedes on naised teeninud aastakümneid ja teinud arvestatavat karjääri, heaks näiteks on Eesti päritolu õhuväe kindralmajor Tiiu Kera, kelle karjäär tipnes USA Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) sõjaväelise osakonna ülema asetäitja ametkohaga. Samas said USA armees naised alles möödunud aastal õiguse teenida lahingulistel ametikohtadel, mis ei tähenda, et naisi ei oleks lahingutegevuses langenud näiteks teabeohvitseride või meedikutena. Meile lähimatest riikidest saavad Rootsis teenida naised kõigil kaitseväelistel ametikohtadel.

Riigikaitsesse saab panustada ka vabatahtlikult

Eesti vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni ‒ Kaitseliidu ‒ tegemistes saavad osaleda nii mehed kui ka naised. Kaitseliidu üksustesse, mil on sõjaaja ülesanded, kuulub ka naisi. Kaitseliitlased, kes sõjaaja üksustesse ei kuulu, panustavad tihti näiteks õppekogunemiste formeerimisosas – annavad välja varustust ja relvastust ning teevad ära kogu korraldusliku töö. Kaitseliidu naisorganisatsiooni Naiskodukaitse liikmete seas on kogenud staabiassistente ja formeerijaid. Kõik naiskodukaitsjad läbivad ka sõdurioskuste baasväljaõppe. Seadusega ette nähtud kaitsekohustust nagu ajateenistuse läbinutel või naiskaitseväelastel neil siiski ei ole.

Riigikaitse sõjalise osa kõrval on sama oluline riigikaitse mittesõjaline pool. Tervishoiusüsteem, side, elektriga varustamine ja teised elutähtsad teenused peavad toimima ka kriisiolukorras, Eestis tugineb ka näiteks välihaiglate rajamise võimekus suures osas tsiviilmeditsiinile. Praegu on arstiks ja õeks õppijatel võimalik läbida sõja- ja katastroofimeditsiini kursus ning saada sõjaväeline auaste, mis tähendab ka kohustust sõja- või kriisiolukorras oma teadmisi-oskusi rakendada. Sõja- ja katastroofialase ettevalmistuse saanud arstide ja õdede seas on nii mehi kui naisi. Sama puudutab kõiki inimesi, kes on tegevad elutähtsate teenuste osutamise alal. Politsei, päästeamet, õigussüsteem, pangad, side ja rida teisi valdkondi peavad toimima kriisiolukorras senisest tõhusamaltki.

Eesti on arvestanud kriisi korral liitlasvägede appitulekuga, kelle vastuvõtt puudutab väga paljusid ametkondi, omavalitsusi ja ka eraettevõtteid. Näiteks raudtee, sadamad, maanteed, samuti omavalitsused, kuhu liitlasväed paigutatakse, peavad läbi mõtlema, mida koostöö liitlasüksustega tähendab, tegema vastavad ettevalmistused ja lõpuks ka üksused vastu võtma. Viimast on Eestis korduvalt ka õppuste käigus läbi harjutatud ning koostöös on kaasa löönud mehed ja naised eri ametkondadest. Praegu Eestis liitlaste osalusel läbi viidavad õppused annavad ees ootavast aimu.

Eestis on seaduste tasandil naiste osalus riigikaitses praegu põhjalikumalt korraldatud kui kunagi varem. Kindlasti on teenistuse korraldamisel arenguruumi, kuid tugev vundament senises kogemuse ja seadusemuudatuste näol on laotud. Riigikaitse laiemalt puudutab meid kõiki nende tegevusalade kaudu, milles oleme pädevad ja millega iga päev tegeleme – vähe on valdkondi, millel poleks ühtki kokkupuutepunkti riigikaitsega ja võimalike kriisiaja ülesannetega. Väikeses riigis on riigikaitse iga kodaniku asi, samas vajab riigikaitse enam kui kunagi varem eri valdkodade spetsialistide teadmisi ja kogemusi.