Tatjana Jaanson: spordialade jagamine jäigalt tüdrukute- ja poistealadeks ei ole õige

05.01.2015

Lae intervjuu alla

5 küsimust Riigikogu liikmele ja tipptreenerile Tatjana Jaansonile

Rahvusvahelise olümpiakomitee liige Angela Ruggiero on öelnud, et sport arendab juhtimis-, läbirääkimis- ja otsustamisoskusi ja oskust võtta liidrirolli. Kuidas spordiga tegelemine ja töö treenerina on aidanud Teid poliitikuna?

Sport on eesmärgistatud tegevus – nii sportlased kui ka neid juhendavad treenerid lähtuvad oma tegevuses paika pandud eesmärkidest. Samas nõuab tipptreeneri amet olulise omadusena paindlikkust, oskust muutuvate olukordadega kohaneda. Sportlane võib haigestuda, tema vorm ei pruugi võistluste ajaks olla päris selline, nagu plaanitud. Ehk siis elu sunnib tegema plaanidesse pidevalt korrektiive. Sportlaseks olemine õpetab panema paika prioriteete, pidama kinni distsipliinist, sest järgida tuleb treeningkava ja kogu oma elu sättida valitud eesmärgi järgi. Teisalt jällegi peab sportlane olema väga kohanemisvõimeline. Kui ma räägin endast, siis ma olen tulnud Eestisse ju mujalt, Venemaalt, ning see, et ma olen praegu Riigikogus, näitab, et olen olnud hea kohanemisvõimega.

Eesti spordiregistri andmetel ületab Eesti spordiklubides treenivate poiste arv tüdrukute arvu 1,6-kordselt. Mis võiks olla selle põhjuseks?

Statistilised andmed näitavad tõesti, et tüdrukuid ja naisi on spordis palju vähem. Spordiklubides on harrastajatena kirjas rohkem kui 83 000 meest, naisi on spordiklubide hingekirjas pea poole vähem – ligi 47 000. See on fakt. Isiklikult arvan, et nii poiste kui ka tüdrukute puhul saab sporditegemise harjumus alguse kodust. Meie inimeste mure on see, et elatise teenimine võtab ära nii palju aega, et vaba aega tervise ja spordiga tegelemiseks napib. Kuna naised hoolitsevad lisaks rohkem ka laste eest, siis jääb sport tahaplaanile. Tegelikult peaks spordiga tegelemine olema sama loomulik kui hammaste pesemine, igapäevane ja loomulik tegevus. Spordi propageerimine peaks algama juba lasteaiast ning kulgema ühtse süsteemina järgmistesse astmetesse – kooli, ülikooli. Eesmärk peaks olema elukestev spordiharrastamine. Meie praegune spordisüsteem seda eesmärki väga ei toeta.

Kuid mida saaks ette võtta, et motiveerida tüdrukuid rohkem sporti tegema?

Me kõik sünnime erinevate võimetega ning spordisüsteem peaks inimeste erinevustega rohkem arvestama. Kellel on suuremad eeldused kestvusspordiga tegelemiseks, kellel vastupidi, sprindialadel. Nende erinevustega tuleks maast madalast arvestada. Ei ole ka õige spordialade jagamine jäigalt poiste- ja tüdrukute aladeks, arendades mõlematel vaid teatud oskusi. Mõni tüdruk tahab joosta ja mõni poiss tahab tantsida ja arendada tuleb just laste tugevamaid omadusi. Spordisüsteem peaks tagama kõigepealt eluks vajalikud oskused nagu ujumisoskuse, samuti on meie kliimas oluline jalgrattasõit, jooksmine, suusatamine. Tuleks arvestada ka inimese pikkust ja  kaalu ning kooliprogrammis võiks hinnata laste individuaalset arengut ja edasiminekut – kõiki ei saa hinnata keskmiste normide alusel. Selline lähenemine motiveeriks kindlasti ka edaspidi rohkem spordiga tegelema. Füüsiliselt võimekaid tüdrukuid võiks motiveerida ka poistest paremaid tulemusi saavutama, mitte pannes paika ülempiiri, millest paremini pole vaja teha. Erilisi ja suuremaid andeid saab leida siis, kui poisid ja tüdrukud on kõigepealt spordi juurde toodud.

Eesti on üks Euroopa suurima soolise palgalõhega riike. Milline olukord valitseb treeneritöö valdkonnas, mille väärtustamisest on viimasel ajal palju juttu olnud?

Treeneritöö on oma olemuselt pedagoogitöö ning ka palgatase on sarnane meie teiste pedagoogidega. See on toonud kaasa selle, et naistreenerite arv on suhteliselt võrdne meestreenerite omaga, jõudes 40% kanti. Kui rääkida tipptreeneritest, kellel on sportlaste heade saavutuste puhul võimalik saada lisastipendiumi, siis nende seas on naisi siiski oluliselt vähem. Tipptreenerikarjäär on raske, seades naise sageli valikute ette, kas pühenduda rohkem pereelule või karjäärile. Kahjuks see on praegu nii. Eriti raske on see aladel, mis nõuavad palju välismaal treenimist.

Miks Eestis on nii vähe naisi spordi valdkonna tippjuhtide ja treenerite seas ja mida teha, et rohkem naisi jõuaks spordijuhtideks?

Tüdrukuid on juba harrastajate seas vähem ning seepärast napib ka tipptegijatest naissportlasi. Kui me vaatame näiteks meie olümpiakoondiseid viimastel olümpiamängudel, siis nii Londonis aastal 2012 kui ka Sotšis aastal 2014 oli Eestit esindavate sportlaste seas 72% mehi ja 28% naisi. Üldiselt kasvavad aga alaliitude juhid välja sellesama spordiala tegijate seast. On pigem erand, kui sporti tullakse juhtima väljapoolt, olemata ise sporti tipptasemel teinud. Ebavõrdsust juhtimise valdkonnas muidugi on, arvuliselt tuleb iga kümne Eesti Olümpiakomitee ja spordialaliitude juhatuse liikme kohta tuleb vähem kui 2 naist (16%).  Naisel on selles üsna meestekeskses keskkonnas raskem juhtivale kohale konkureerida. Olen taolise juhtumiga, kus pädevale naisele eelistatakse meest, ka ise oma alaliidus kokku puutunud.

Küsis Nele Meikar

Vastused väljendavad Tatjana Jaansoni isiklikke, mitte Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni seisukohti.