Töötavad emad ja kõrge sündimus – kas teineteist välistavad või täiendavad eesmärgid?

29.06.2015

Triin Lauri, Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi sotsiaalpoliitika lektor
Kaire Põder, Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur

Lae artikkel alla

See et laste arv ühiskonnas ja naiste tööhõive on pöördvõrdelises seoses, on olnud aastaid üldteada fakt. Samas on see kogemuslik seaduspära viimastel kümnenditel muutunud ja see fakt on, vähemalt osa riikide puhul, ennast pea peale pööranud – tööga hõivatud naiste osakaal on positiivses seoses keskmise laste arvuga. Selle mõistatuse lahti harutamisse me panustamegi. Otsime selgitust eelkõige kahele küsimusele. Esiteks, kas naiste positsiooni paranemine tööelus, aga kaudselt ka hoolduskohustuse jaotamisel pereelus võib selgitada, miks mõnede riikide  töö- ja pereelu ühildamise poliitika on edukas ja teiste oma mitte. Teiseks, milline on poliitikainstrumentide koostoime kahe avaliku hüve – lapsed ja naiste soodne positsioon tööturul – loomiseks.

Kuigi Eesti poliitikakujundamist mõjutanud filosoofiline libertarism väidab lapse olevat eraküsimuse ehk lihtsalt n-ö kalli eelistuse, on perest ja lapsest saanud nii akadeemilises kirjanduses kui Euroopa poliitikakujundamises avalik asi. Veelgi enam, naise võime reprodutseerida on arenenud riikide avaliku huvi keskmes ning mitmete arenenud riikide perepoliitika eesmärgid on sündimuse suurenemise sihiseadega. Säärane otsustavus riiklikult lapsi tellida tekitab kahtlemata võõristust, sest „lapsepakett“ paneb  perele peale muu hulgas riiklikud ülesanded –  kohustuse olla „teenindav“ nii tööjõuna kui ka lapsesaamise mõttes (Mätzke ja Ostner 2010). Säärasel perepoliitika instrumentaalsusel on samas ka meeldivaid jooni. Viimased on eelkõige seotud indiviidide õiguste ja kohustuste esilekerkimisega grupiõiguste (pereõigus) ees. Näiteks saab tuua naise õigust autonoomsusele ja lapse õigust koolitusele ning riigi kohustust neid õiguseid kaitsta.

Meie analüüs keskendub valitsevate soorollide tajumisele ühiskonnas kui olulisele konteksti loovale tingimusele, mis kas võimestab või nudib poliitikameetmete toimet. Meie paradigmaatiline pagas toetub pigem soolise võrdsuse teooriale kui ratsionaalse valiku (alternatiivkulude) argumendile, selgitades nii mõjusid sündimusele kui ka soorollide jaotusele tajutud õigluse kaudu.

Perepoliitika toime tajutud soorollide kontekstis

Viimaste kümnendite pronatalistliku perepoliitika peamine eeldus on, et lapsed ja naiste töötamine käivad käsikäes. See veendumus tõukub paljuski selle aastatuhande alguse analüüsidest (näiteks Brewster ja Rindfuss 2000; Rindfuss jt 2003), mis keerasid seni domineerinud arusaama alternatiivkulu põhisest argumentatsioonist – ehk arusaamisest, et sündimusnäitajad paranevad, kui vähendada lapsesaamisega seotud otseseid ja kaudseid kulusid –  pea peale. Ja olgugi et neid tulemusi on ka kahtluse alla seatud (vt nt Kogel 2004), on see andnud alust veendumustele, et see positiivne seos on paljuski selliste perepoliitiliste hoobade tagajärg, mis aitavad 1) vähendada lapsesaamisega seotud kulusid; 2) ühildada töö- ja pereelu; ning 3) mõjutada lapsesaamisega seotud otsustusprotsessi (Gauthier 2007).

Esimest kahte – lapsesaamise kulu vähendamist ning töö- ja pereelu ühendamist saab mõjutada pigem otseste meetmetega  – rahaliste toetuste ja teenustega. Vähem on kinnitust leidnud argument, et perepoliitika meetmed saavad kujundada ka  peresiseseid soorolle ehk hooldustööde jaotust kodustes töödes ja naiste (ja meeste) hoiakud õiglasele soorollide jaotusele. Siiski  on näiteks McDonald (2013) näidanud, et perede otsuseid mõjutab eelkõige naiste tajutud õiglus rollide ühildamisel ehk kindlus ses osas, et saadakse hakkama „mitmel rindel“ ning veendumus lapsehoiu jagatud vastutusest. Seega on avalikul poliitikal võime, vähemalt pikas vaates, perekäitumist ja otsustusprotsesse muuta (Gauthier 2007).

Joonis 1 struktureerib eelnevat mõttekäiku. Horisontaalteljel on toodud soostatud pererollid, mis kas rõhutavad meeste ja naiste erinevaid rolle laste eest hoolitsemisel või pigem võrdset hoolduskohustust. Vertikaalne on poliitikate telg, mille puhul keskendume peamiselt vanemapuhkuse hüvitistele ja avalikele teenustele. Perepoliitikate toime sõltub ühiskonnas valitsevatest soorollidest ja seega tekib neli erinevat perepoliitika tüüpi: 1.5 leivatoojat, universaalne leivatooja, hoolduskohustuse pariteet ja universaalne hoolduskohustus.  1,5 ja universaalse leivatooja mudelite keskmeks on tuua naisi tööturule, esimesel juhul peavad nad kandma ka koduse hoolduskohustuse, teisel juhul teeb seda odav turg või avalik sektor. Hoolduskohtuste pariteedi puhul ajendatakse naisi küll hoolduskohustust täitma, kuid seda hüvitatakse heldelt. Universaalse hoolduskohustuse puhul on mõtteviis suunatud hoolduskohustuse väärtustamisele, seda ka isade silmis.

Hoiu vaartustamine ja soorollid

 

Joonis 1: Hoiu väärtustamine ja soorollid
Allikas: autorite süntees (Ciccia et al. 2012 ja Fraser 1994 alusel)

Järgenvalt püüame mõõta joonisel 1 toodud perepoliitika tüüpide edukust perepoliitika eesmärkide täitmisel. Perepoliitika edukuse mõõdupuuks on see, kui riigis on kõrged nii keskmised sündimusnäitajad kui ka naiste tööturupositsioon. Selle edu selgitamise võtit näeme perepoliitiliste hüvitiste ja teenuste erinevates mustrites. Nii ongi analüüsi kaasatud  (Tabel 1) (1) vanemapuhkusehüvitiste helduse näitaja (L); (2) isahüvitiste helduse näitaja (F); (3) vanemahüvitise ühtluse näitaja (S); (4) lapsehoiuteenuse väärtustamise näitaja (R); ja (5) avaliku sektoris pakutud kohtade osakaalu näitaja (P). Lisaks hoolduskoormuse jaotus (G, mõõdetuna naiste ja meeste hooldustundide suhtena), millel on meie eelduse järgi oluline poliitika valikuid vahendav mõju perepoliitika tulemitele (Joonis 2). See tähendab seda, et erinevate valitsevate soorollide kontekstis toimivad samad poliitikameetmed erinevalt. Ning lisaks kontekstist tulenevatele mõjudele on perepoliitika eesmärkide saavutamisel oluline ka rakendatavate poliitikameetmete omavaheline (Tabel 1) kokkumäng. Näiteks on naiste positsioon tööturul (madala palgalõhe võtmes) mõjutatud nii valitsevatest soorollidest kui ka kehtivatest hüvitistest. Hoolduskohustuse pariteedi (Eesti) puhul taastoodetakse traditsioonilisi soorolle peres hoolduskohustuse täitmise eest makstava riikliku helde kompensatsiooni kaudu. Kuna riiklikult toetatud lapsehoid algab Eestis alles teatud vanusest ja eeldab endiselt perede (emade) panustamist (haiguspäevade, huviringidesse viimise jms kaudu), siis kasutavad töötavad emad turulahendeid (sh tasustatud hoidjaid) või püüavad turumehhanisme vältida (kaasates vanavanemad). Universaalse leivateenija korral on küll naise püüdlused töö- ja pereelu ühildada aktsepteeritud ning naine on sama „lahti-perestatud”  kui mees, kuid lapsehoiu kättesaadavus ja kvaliteet on varieeruv ning sõltub suurel määral selle hinnast.  Ehk laste alusharidus sõltub pere võimalustest.

Tabel 1: Analüüsis kasutatud muutujad

Analüüsis kasutatud muutujad

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Euroopa riikide perepoliitiliste valikute analüüs

Meid huvitab esiteks see, mil määral on meie analüüsi kaasatud Euroopa riigid suutnud aidata ühildada pere ja lapsed naiste soolise võrdsuse võtmes ehk tagada selle, et laste saamine ei seaks naisi tööturul nõrgemasse positsiooni. Seega defineerime sõltuva muutuja kui kombinatsiooni kõrgest sündimusest ja madalast soolisest palgalõhest (vt Joonis 2, all paremal olevad riigid suudavad olla edukad). Teiseks analüüsime, millised on need perepoliitiliste meetmete kombinatsioonid, mis heale tulemusele viivad.  Kuna analüüsi kese on soorollide tajul, mida operatsionaliseerime läbi hoolduskoormuse jaotuse emade ja isade vahel (G), siis jagame riigid kahte gruppi: (1) moodsate soorollidega riigid (Soome, Rootsi, Taani, Prantsusmaa, Island jne); (2) traditsiooniliste soorollidega riigid (Inglismaa, Saksamaa, Austria, Ida-Euroopa ja ka Eesti).

Riikide tulemid

 

Joonis 2: Riikide tulemid perepoliitika eesmärkide täitmisel

Märkused: punane eraldusjoon on toodud nn hea tulemi lävenditele, mis konkreetses analüüsis on sündimuse puhul on ≥ 1.75 ja palgalõhe puhul ≤ 20.

Joonisel 3 vastab iga rida ühele võimalikule perepoliitilisele mustrile. Nullid näitavad, et vastava perepoliitika meetme tingimus ei ole täidetud, ühed selle täidetust. Nagu näha, jagunevad 23 riiki 18 konfiguratsiooniks. Lõplik lahenduse määratlemine viiakse läbi Boole’i algebral põhineva lihtsustusega, mille eesmärk on redutseerida olemasolevad konfiguratsioonid lühima võimalikuni, kaotamata tulemuse seletavas jõus. Kõik edukad riigid on toodud rasvaselt.

Jooniselt 3 on näha, et keskendumine heldele ja pikale hüvitisele (rohelised alad) koos riikliku lapsehoiu pakkumisega (beežid alad), kui puudub isade fookus – mis on suure osa Ida Euroopa riikide valik – ei too kaasa edu. Pigem eristuvad edukate perepoliitiliste tulemite mõttes need riigid, kus perepoliitiline fookus on lapsehoiu väärtustamisel kombinatsioonis isade helde hüvitisega (sinised alad) või keskendumine vaid lapsehoiu väärtustamisele. Selgelt joonistuvad välja kolm mustrit – Soome-Rootsi rada (kõik perepoliitika meetmed on helded), Island-Belgia (isade fookus ja kvaliteetne hoid) ja nn kvaliteetse lapsehoiu rada (Inglismaa, Iirimaa, Taani, Holland, Prantsusmaa).

 

 

Riikide konfiguratsioonid

Joonis 3: Perepoliitika konfiguratsioonid

Märkused: Rasvaselt märgitud riigid täidavad hea perepoliitika tulemi tingimust. Riikide tähistena on kasutatud ISO kahetähelisi maatähiseid. 

Kui liikuda edasi seoseanalüüsi juurde ja küsida, millised poliitiliste meetmete kombinatsioonid toovad erinevate soorollidega riikides hea tulemuse (Joonis 2), siis saame kaks rada. Esimene – F ja S ja R –  iseloomustab Islandi, Rootsi ja Soome perepoliitilisi valikuid.  Teine –  l ja S ja R – iseloomustab Belgia, Taani, Iirimaa ja Inglismaa perepoliitilisi valikuid. Kusjuures suur täht näitab, et tingimus on täidetud ja väike täht, et ei ole. Moodsate soorollidega ühiskondades tagab edu isade helde hüvitis koos sissetulekust mittesõltuva hüvitise ja hoiu väärtustamisega. Traditsiooniliste soorollidega ühiskonnas on edukas teine rada – sissetulekust mittesõltuv vanemahüvitis ja väärtustatud hoid, aga selle kombinatsiooni „lülitab sisse“ kasin vanemahüvitis. Ehk teisisõnu on sellistes ühiskondades kõrge sündimuse ja väikese palgalõhe saavutamiseks oluline, et vanemahüvitis, mida sellistes riikides kasutavad pigem emad, hoitakse kasin. Seega, olgugi et Soome ja Rootsi perepoliitikat iseloomustab heldus kõikides aspektides, näitab analüüs, et helde vanemahüvitis ei ole soovõrdsetes ühiskondades vajalik meede ning piisab fookusest isade kaasamisele kombinatsioonis ühtlase hüvitise ja riiklikult väärtustatud hoiusüsteemiga. Veelgi enam, traditsiooniliste soorollidega ühiskonnas on eduka raja üks vajalik tingimus mitte nii helde vanemahüvitis. Siin analüüsis tähendab see hüvitist, mis on alla 27 täismakstud nädala.

Arutelu ja õppetunnid Eestile

Meid huvitas eelkõige, milline on perepoliitiliste meetmete võimalik roll, et pääseda lõksust, mida iseloomustavad ühelt poolt tagasihoidlikud iibenäitajad ja teiselt poolt naiste suhteliselt nõrk positsioon hoolduskohustuse peresisesel jaotamisel ja tööjõuturul. Meie järeldus on, et ei ole vaid ühte ja ainust head (või halba) poliitikameetmete korvi, vaid edu puhul saavad oluliseks meetmete kombinatsioonid. Tulemuseks saime kaks edukat rada – üks toimib moodsate soorollidega ühiskonnas ja teine traditsioonilises.  Kuna Eestis on soorollid veel endiselt traditsioonilised, siis huvitab meid eelkõige viimane rada – väiksem ja sissetulekust mittesõltuv vanemahüvitis ning väärtustatud lapsehoid.

Eesti on iibe parandamiseks panustanud suuresti vanemahüvitise süsteemile, mis on ka rahvusvahelises võrdluses väga helde (seda eriti kõrgepalgaliste naiste puhul ehk meie tähiste puhul käib Eesti hüvitiste mõttes rada: L, f ja s). Nagu liberaalsetele ja enda panust rõhutavatele ühiskondadele omane, on see hüvitis eelnevast palgasissetulekutest väga sõltuv ega ole solidaarne. Heldelt kompenseeritud emasid aga ei rahulda ilmselt ka see, et nende lapsehoiu hind hüvitatakse kolme keskmise palga ulatuses ja nad naasevad tööle varem ning pigem jäävad helde hüvitise lõksu nn keskklassi pered.

Kirjeldatu tähendab ka seda, et naised jäävad pikalt tööjõuturult eemale, kaotavad karjääris/sissetulekus ning satuvad ka koduses rollijaotustes suuresti ebavõrdesse positsiooni, mis paneb neid vabatahtlikult enam panustama otseselt kompenseerimata jäävatesse toimetustesse.

Hoiu ja hariduse väärtustamine evib Eestis pikaajalist nn nõukogudeaegset traditsiooni ning riiklik lapsehoiu tagamine on oluline. Siiski, üks komponent väärtustamise juures, mis Eestis valitseva turuloogika kohaselt seob elukutse ühiskondliku panuse seal makstavate palkadega, on puudulik. Alushariduses töötavad kõrgelt haritud ja vähemakstud naised.

Kasutatud kirjandus:

Brewster, K. L. ja Rindfuss, R. R. 2000. Fertility and women’s employment in industrialized nations. Annual Review of Sociology, 26: 271–296.
Ciccia, R. ja Bleijenbergh, I. 2014. After the Male Breadwinner Model? Childcare Services and the Division of Labor in European Countries, Social Politics, 21(1): 50-79.
Esping-Andersen, G. 1999. Social Foundations of Postindustrial Economies. Oxford: Oxford University Press.
Fraser, N. 1994. After the Family Wage: Gender Equity and the Welfare State’, Political Theory 22(4): 591–618.
Gauthier, A. H. 2007. The impact of family policies on fertility in industrialized countries: a review of the literature. Population Research and Policy Review, 26: 323-346.
Kogel, T. 2004. Did the association between fertility and female employment within OECD countries really change its sign? Journal of Population Economics, 17: 45–65.
McDonald, P. 2013. Societal foundations for explaining low fertility: Gender equity. Demographic Research: 28(34)
Mätzke, M., Ostner, I. 2010. Introduction: change and continuity in recent family policies. Journal of European Social Policy, 20(5): 387-398.
Ragin. C. 2008. Redesigning Social Inquiry. Fuzzy Sets and Beyond. University of Chicago Press.
Rindfuss, R. R., Guzzo, K. B. ja Morgan, S. P. 2003. The changing institutional context of low fertility. Population Research and Policy Review, 22(5/6): 411–438.
Schneider, C. Q; Wageman, C. 2012. Set-Theoretic Methods for the Social Sciences. A Guide to Qualitative Comparative Analysis. Cambridge.