Liisa Pakosta: tahame, et inimesi koheldaks võrdselt

02.11.2015

Intervjuu värske võrdõigusvolinikuga

Liisa Pakosta_Jenny R. Yang

Eesti uus võrdõigusvolinik Liisa Pakosta koos oma USA kolleegi,Jenny R. Yangi, USA Tööturul Võrdse Kohtlemise volinikuga

Mis on su peamised eesmärgid võrdõigusvolinikuna?

Tegeleda seadusest tulenevate ülesannetega nii hästi kui vähegi saab. See tähendab nii iga pöördumise korralikku ja võimalikult kiiret menetlemist, aga ka ennetavaid tegevusi, et juhtida eos tähelepanu, et hoida ära võimalikud uued diskrimineerimise ohvrid. Esimeste nädalatega tulnud avaldustest on juba näha, et kahel juhul on olnud diskrimineerivad hoopis seadusesätted, mis panevad näiteks lapsega kodus oleva naise teistega võrreldes halvemasse olukorda, täiesti põhjendamatult. Sellistele seaduseaukudele parandusettepanekuid tehes ei saa me küll aidata konkreetset pöördujat, ent saame aidata kõiki inimesi, kes edaspidi võiksid samasuguse diskrimineerimise ohvriks sattuda.

Volinikuna sean mõistagi eesmärgiks aidata kõiki, kes kannatavad diskrimineerimise tõttu.
Kui erivajadustega laste pered saavad abi, lapsevanemad ja puudega inimesed saavad takistusteta ennast teostada, kui töötamiseks ei ole põhjendamatuid vanuselisi piiranguid, kui soolise palgalõhe saab vähemaks – kui üheski neist eesmärkidest saavutan tuntavat edasiminekut, siis on ebavõrdsust selle võrra vähem.

Kevadel lõppeb Norra projekt ja kantselei jääb oluliselt väiksemaks?

Jah, see oli ette teada, ja ometi tuleb edasi toimetada, tegu oli tõukemeetmega. Riik on riik ja peame oma inimeste aitamiseks siin Eestis hakkama saama kõikides vastutusvaldkondades samasuguste tulemustega, nagu suured bürood suuremates riikides. Näiteks USA kolleegil, kes tegeleb üksnes erasektori ettevõtetes võrdse kohtlemise diskrimineerimisjuhtumitega, on 2347 töötajat, eelarve 344 miljonit dollarit ehk umbes 312 miljonit eurot. Kui me paneme selle rahvaarvuga suhtelisse võrdlusesse, siis peaks Eesti võrdõigusvoliniku kantselei aastaeelarve ainuüksi erasektori tööalase diskrimineerimise juhtumite lahendamiseks olema üle miljoni euro, aga on kõikide ülesannete peale kokku vaid ligi 81 000 eurot. Seega peaks selle võrdluse järgi võrdõigusvoliniku kantselei eelarve olema 15 korda suurem.

USAs tegutseb see büroo komisjoni poolt juhituna. Juhi ja kaks komisjoni liiget esitab president, kaks komisjoni liiget nimetab opositsioon, komisjoni kinnitab senat. Tööturul võrdse kohtlemise voliniku büroo tegutseb aastast 1964 ja mu meelest selle mõjujõud näitab, et ka kõige liberaalsemaks ja vabamaks peetud riigis saadakse hästi aru, kui oluline on diskrimineerimisvastane võitlus majanduse heaks toimimiseks. Muide, ka neil on üks põhifookusi lapsevanematel ja lapseootel naistel, puuetega inimestel, vanuselisel diskrimineerimisel ja palgaküsimustel. 2014. aastal mõistsid nad kannatanutele välja 400 miljoni dollari eest hüvitisi. Siiski on USAs peamine strateegiline ülesanne takistuste kõrvaldamine tööturul osalemiseks, et seadustest tulenevat diskrimineerimist ennetada. Ma loodan, et meilgi laieneb arusaam võrdõiguslikkuse kasulikkusest lisaks üldinimlikule väärtusele ka majandusliku edu olulise tegurina.

Mida siis teha nii väikese eelarvega?

Otsime lisarahastust, aga otsime ka võimalusi teha kogu riigisüsteemiga ning teadlastega paremini koostööd samaväärsete tulemuste saavutamiseks ning jagada täpsemalt ülesandeid Eestis väga aktiivse mittetulundussektoriga. See ei tähenda, et mittetulundussektor võtaks osa ülesandeid üle, vaid et me ise oskaksime paremini kasutada kõiki nende töö vilju. Käesolev uudiskiri on näiteks hea võimalus otsi kokku viia ja leida võimalusi ühiste pingutuste parandamiseks.

Milline on su üleskutse uudiskirja lugejatele?

Lisaks oma igapäevastele tegevustele võrdõiguslikkuse edendamisel saab meie poole pöördumisega tõesti kaasa aidata selle valdkonna laiemale arengule. Esiteks – andke märku kohe, kui midagi jääb silma või hinge, et seda tuleks parandada – kas Eestis, Euroopas või konkreetselt meie kantselei töös. Teiseks julgustage ka omalt poolt kõiki hädasolijad meie poole pöörduma – pöördujad jäävad anonüümseteks. Kui veidi lihtsustada, siis ootame juhtumeid olukorras, kus keegi tahaks tööd teha või saada ettevalmistust tööeluks, ent seda mingil diskrimineerival põhjusel ei saa. Pöördumisest on igal juhul kasu, sest isegi kui asi on seadusesättes, saab muuta seda sätet juba järgmiste inimeste heaks. Lõppkokkuvõttes tahame ju kõik, et diskrimineerimisjuhtumeid poleks, et kõiki inimesi koheldaks võrdselt.


Küsis Nele Meikar