Mõisted

Võrdse kohtlemise põhimõte tähistab diskrimineerimise vältimist (soo, vanuse, rahvuse või rassi, puude, seksuaalse sättumuse või veendumuse tõttu). Võrdse kohtlemise nõue on loodud selleks, et lõpetada ajalooliselt tõrjutud elanikkonnagruppide õiguste piiramine ning tagada kõigile sõltumata nende identiteedist või päritolust võrdsed õigused ja võimalused. Võrdsed võimalused tähendavad ühelt poolt formaalselt võrdseid õigusi, teiselt poolt sisulist, tulemuste võrdsust, mõõtes näiteks eri sotsiaalsete rühmade osalusmäärasid avalikus elus jms. Võrdne kohtlemine ehk diskrimineerimise vältimine ei tähenda sealjuures tingimata inimeste ühesugust kohtlemist, vaid pigem nende erinevustega arvestamist.

Diskrimineerimine tähendab, et eelpool nimetatud tunnuste tõttu koheldakse ühte isikut või isikute gruppi teisest halvemini (otsene diskrimineerimine). Võrrelda saab seda, kuidas koheldakse samas olukorras (nt projekti tegevustest teavitamisel, tegevustes osalemisel jms) kahte erinevat isikut või isikute gruppi. Näiteks puudega ja puudeta isikut, eestlast ja muust rahvusest isikut. Diskrimineerimine tuleneb enamasti madalast teadlikkusest, negatiivsetest eelarvamustest ja stereotüüpsest suhtumisest mõne isiku või isikute grupi suhtes. Näiteks on levinud müüdid, et vanemad inimesed pole õppimisvõimelised, liikumispuudega inimestel on ka vaimupuue jms.

Diskrimineerimiseks loetakse ka seda, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud nende soo, rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (kaudne diskrimineerimine). Kaudset diskrimineerimist saab tuvastada statistilise tõendusmaterjaliga. Näiteks analüüsida, milline on puudega inimeste osakaal tööhõives, sh tuleks eraldi vaadelda ka eri soost, rahvuses ja vanuses puudega inimeste gruppe.

Näiteks tunnistas Tartu ringkonnakohus põhiseadusvastaseks ravikindlustuse seaduse (RaKS) sätte, mis välistab vähemalt 65-aastase kindlustatud isiku õiguse saada haigushüvitist kokku rohkem kui 90 kalendripäeva aastas, aga alla 65-aastastele kindlustatutele võimaldab sama seadus maksta hüvitist 250 päeva eest aastas.

Võrdse kohtlemise edendamine tähendab diskrimineerimise ennetamist. Vähemusgruppide puhul on väga olulisel kohal võimaluste võrdsustamine. Selleks, et aidata halvemas olukorras olevaid inimgruppe võrdsemale positsioonile, tuleb teha vahel soodustusi või kohandusi (erimeetmed). Ühesugune kohtlemine ei taga alati võrdsuse saavutamist, sest inimeste lähtepositsioonid ja võimalused on erinevad. Võrdne kohtlemine hõlmab seepärast ka põhimõtet, et traditsiooniliselt ebavõrdses olukorras olevaid inimesi võib kohelda erinevalt.

Võrdsete võimaluste loomiseks vähemusgruppidele on vaja:

  1. määrata, milliste elanikkonnarühmade võimaluste võrdsust võrreldakse ja analüüsitakse (nt eestlased ja mitte-eestlased);
  2. välja selgitada, millised barjäärid ja takistused ebasoodsamas olukorras oleva rühma puhul ilmnevad (nt sobivad kellaajad koolitustest osa võtmisel, sobiv teenuse asukoht, keelebarjäärid, stereotüübid);
  3. välja töötada teadmispõhised meetmed ilmnenud barjääride kõrvaldamiseks ja need ellu rakendada (nt keelekursused, puudega inimestele kohandatud töökoht ja –vahendid, transporditoetused ja lapsehooldusteenused koolitustes osalemiseks);
  4. tagada tegevuste seire ja tulemuste hindamine (nt kogutakse andmeid vähemusgruppide ja alaesindatud gruppide kohta enne ja pärast projekti teostumist).

Sooline võrdõiguslikkus on põhimõte, mille järgi peavad naistel ja meestel olema hariduse omandamisel, tööelus ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel võrdsed õigused, kohustused, vastutus ja võimalused. Sooline võrdõiguslikkus eesmärgina ei tähenda naiste ja meeste erinevuste kaotamist, vaid lähtumist põhimõttest, et poiste ja tüdrukute, naiste ja meeste erinevus ei tohi olla põhjuseks nende erinevale väärtustamisele ühiskonnas. Nii meeste kui ka naiste töid, pürgimusi, soove ja vajadusi peab väärtustama võrdselt. Inimese sugu ei tohi piirata tema võimalusi kujundada oma elu ning rääkida kaasa teda ümbritseva ühiskonna asjades. Ühiskonna arengu seisukohast on tegemist poliitilise eesmärgiga. Soolise võrdsuse mõiste vastandiks on sooline ebavõrdsus, mitte sooline erinevus.

Sooline diskrimineerimine ehk sugude ebavõrdne kohtlemine on see, kui ühte inimest koheldakse tema soo tõttu halvemini kui samalaadses olukorras olevat teist vastassoost inimest. Ebavõrdse kohtlemise põhjuseks on kõige sagedamini eelarvamused ja hoiakud, mis takistavad nägemast konkreetset inimest – tema väärtust, oskusi ja võimeid. Traditsioonilised vaated soorollidele võivad mõjutada näiteks tööandjat otsustama värbamisel või edutamisel kandidaadi kasuks ainuüksi tema soo tõttu, mis viib diskrimineerimiseni.

Otsene sooline diskrimineerimine on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema soo tõttu halvemini kui teist inimest.

Otsene sooline diskrimineerimine on näiteks see, kui mingit teenust pakutakse ainult naistele või ainult meestele või küsitakse samasuguse teenuse eest naistelt ja meestelt erinevat hinda. Samuti on otseselt sooliselt diskrimineeriv käitumine, kui tööandja jätab kandidaadi tööle võtmata ainult või eelkõige seetõttu, et ta on naine või mees. Sageli tekivad sellised olukorrad hoiakute ja eelarvamuste tõttu. Näiteks arvab tööandja naist valikust kõrvale jättes, et tegemist on naiste jaoks sobimatu tööga või naine jääks peatselt lapseootele. Eelarvamused puudutavad ka mehi: tööandja võib arvata, et meestel puuduvad oskused ja eeldused laste või eakate eest hoolitsemiseks ja nad ei sobi seetõttu töötama näiteks sotsiaaltöötaja või eelkooli õpetajana. Samuti võidakse arvata, et mees ei jääks pikemalt mõnele tööle madala palga eest.

Kaudne sooline diskrimineerimine leiab aset siis, kui ühest soost inimesed seab vastassoost inimestega võrreldes ebasoodsamasse olukorda pealtnäha neutraalne säte, kriteerium, tava või tegevus. Seega esmapilgul ei paista ebasoodsama kohtlemise põhjuseks olevat sugu. Kaudset diskrimineerimist saab tuvastada statistiliste andmete või sotsioloogiliste uuringute abil, mis näitavad, et pealtnäha neutraalne säte või tegevus on ühe soo esindajad võrreldes vastassoo esindajatega pannud ebasoodsamasse olukorda, mille tulemusena on naiste ja meeste vahel tekkinud ebavõrdne olukord.

Kaudselt sooliselt diskrimineeriv võib olla näiteks nõue, et edutamiseks või atesteerimiseks on vajalik pikaajaline katkematu töötamine (naiste puhul võivad töötamisse tulla pausid seoses laste saamisega). Kaudselt diskrimineerivaks võib osutuda näiteks ka nõue, et tööle kandideerijal peab olema kõrgharidus mõnes spetsiifilises valdkonnas, kui selline nõue ei ole objektiivselt võttes tingimata vajalik. Hariduslikud valikud on Eestis tihtipeale mõjutatud soolistest stereotüüpidest ning võib olla valdkondi, kus kõrghariduse on omandanud vaid üksikud teise soo esindajad. Haridusnõudeid võivad asendada ka tööalase kogemuse eeldused.

Soolise võrdõiguslikkuse edendamise eesmärk on saavutada ühiskonnas olukord, kus kõik inimesed on vabad arendama oma võimeid ja tegema valikuid, mida ei piira traditsioonilised soorolliootused. Kuigi seadustega kehtestatud tingimused näivad olevat kõigile ühesugused, on tegelikkuses naiste ja meeste sotsiaalsed kohustused, võimalused, vastutus ja õigused jagunenud ebavõrdselt. Ühiskonnas kehtivad normid, levinud soostereotüübid ja juurdunud arusaamad soorollidest võivad viia inimeste ebavõrdse kohtlemiseni tööl, hariduses ja mujal ning piirata naiste ja meeste haridus- ja töövalikuid ning isiklikku arengut, kujutades seetõttu endast olulist takistust naiste ja meeste vahelise võrdsuse saavutamisel.

Sooline võrdõiguslikkus on ühiskonna arengu eesmärk, mille saavutamiseks on vaja:

  1. tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine ehk vältida soolist diskrimineerimist;
  2. kaotada olemasolev sooline ebavõrdsus;
  3. luua naistele ja meestele võrdsed võimalused osalemiseks kõigis ühiskonnaelu valdkondades;
  4. eesmärgistatult ja süstemaatiliselt edendada soolist võrdõiguslikkust.

Puudega inimeste mõiste hõlmab isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

Puudega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täieliku teostamise võimaldamiseks on tähtis tagada nende juurdepääs füüsilisele, sotsiaalsele, majanduslikule ja kultuurilisele keskkonnale, tervishoiule ja haridusele ning teabele ja suhtlusele.

Ligipääsetavuse loomise eelduseks on see, et hoones, sündmusel, teenuse juures või info edastamisel on arvesse võetud erinevate inimeste vajadusi. Ligipääsetavus ei puuduta mitte üksnes erinevat kasvu ja vanuses inimesi, vaid ka inimesi, kes kasutavad liikumiseks ratastooli, näevad või kuulevad halvasti või üldse mitte. Kõigile ligipääsetav on selline keskkond, mida saavad mugavalt ja ilma kõrvalise abita kasutada väga erinevad inimesed. Ligipääsetavuse parandamine peab aitama kaasa erivajadusega inimeste suuremale kaasatusele ühiskonnas, sh hariduses, tööturul jne.

Erivajadusega inimetele ligipääsetavuse tagamine hõlmab järgmisi aspekte:

  • Kaasamine – erivajadustega inimeste osalemine konsultatsiooniprotsessis ja juhtkomiteedes, tagasiside uuringutes, suhtlus sotsiaalmeedias jms.
  • Liikumisteekond –   parkimisvõimalused, juurdepääsetavad teed ja ühistranspordivõimalused;
  • Füüsiline juurdepääs hoonetele – kaldteed, käsipuud, uste käepidemed, liftid, suunavad märgistused, liftinupu jms kõrgus, madalad lävepakud jms;
  • Teenused – juurdepääs ürituste programmile, klienditeeninduse paindlikkus jms;
  • Hoiakud – teadlikkus erivajadustega inimeste vajadustest, lugupidamine, kaasamine, mitmekesisuse tunnustamine;
  • Taskukohasus – taskukohased teenuste ja toodete hinnad, kulutuste hüvitamine saatjale;
  • Juurdepääs informatsioonile – juurdepääsetavad kodulehed, pildilise informatsiooni esitamine ka teksti kujul, teksti esitamine audio kujul jms.

Mõistlikud abinõud on vajalikud ja asjakohased teisendused ja kohandused, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega alusetuselt koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puudega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamine või kasutamine teistega võrdsetel alustel. Asjakohaseid meetmeid rakendatakse alati ühele kandidaadile või töötajale.

Universaalne disain ehk kaasav disain on toodete, keskkonna, programmide ja teenuste disainimine sellisel viisil, mis muudab nad suurimal võimalikul määral inimestele kasutatavaks ilma vajaduseta teha kohandusi või kasutada eridisaini. Universaaldisain ei välista vajadusel abiseadmeid kindlatele puudega inimeste rühmadele.

Kaasavas disainis on kesksel kohal erivajadustega inimeste kogemus. Inimene, kelle tegevusvõime teatud keskkonnas võib olla piiratud ei pruugi olla piiratud juhul, kui keskkonda on kohandatud või kui ta saab tegutseda mõnes teises keskkonnas. Keskkonnakohandused muudavad elukeskkonna mugavamaks, tervislikumaks ja ohutumaks paljudele elanikkonna gruppidele. Näiteks on madalad lävepakud abiks nii ratastoolis inimestele, vanuritele kui ka väikestele lastele.

Diskrimineerimine puude alusel on puude alusel, mis tahes vahetegemine, välistamine või piiramine. See tähendab, et nimetatud tunnuse tõttu koheldakse ühte isikut või isikute gruppi teisest halvemini (otsene diskrimineerimine). See hõlmab kõiki diskrimineerimise vorme, kaasa arvatud mõistlike abinõude võtmisest keeldumine. Võrrelda saab seda, kuidas koheldakse samas olukorras (nt projekti tegevustest teavitamisel, tegevustes osalemisel jms) puudega ja puudeta isikut või isikute gruppi. Diskrimineerimine tuleneb enamasti madalast teadlikkusest, negatiivsetest eelarvamustest ja stereotüüpsest suhtumisest puudega isiku või isikute grupi suhtes. Näiteks on levinud väärarusaam, et liikumispuudega inimestel on ka vaimupuue jms.

Diskrimineerimiseks loetakse ka seda, kui näiliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab isikud nende puude tõttu teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda (kaudne diskrimineerimine). Kaudset diskrimineerimist saab tuvastada statistilise tõendusmaterjaliga. Näiteks analüüsida, milline on puudega inimeste osakaal hariduse eri tasanditel, sh tuleks eraldi vaadelda ka eri soost, rahvuses ja vanuses puudega inimeste gruppe.

Veel mõisteid

 

EL_struktuuri-_ja_investeerimisfondid_horisontaalne