Soolõime rakendamine rehabilitatsiooniteenuste osutamisel ja hankimisel

Rootsi Krokomi maakonna kohaliku omavalitsuse üksus viis 2009. aasta aprillist kuni 2011. aasta septembrini läbi projekti „Töötervishoiu pilootmudel Jämtlandi maakonnas”. Projekti sihtgrupiks olid kohalike omavalitsuste juhid, tervishoiuvolinikud ja tervishoiuspetsialistid.

Projekti eesmärgid

  1. Töötada välja mudel rehabilitatsiooniteenuste osutamise ja hankimise parandamiseks.
  2. Vähendada pikaajaliste haigusjuhtumite arvu 2010. aastaks 7 protsendini (2007. aastal oli näitaja 10,5 protsenti) programmis osalenute töövõime parandamise ja nende tööturule tagasitoomise kaudu.

Enne projekti tehti eeluuring, milles selgitati välja ja analüüsiti rehabilitatsiooniteenuste kättesaadavust sugude kaupa. Uuringust selgus, et kuigi naised puudusid haiguse tõttu töölt kaks korda rohkem päevi kui mehed, osutati meestele palju rohkem rehabilitatsiooniteenuseid kui naistele.

Projekti eesmärk oli vähendada soolist lõhet haiguse tõttu töölt puudutud päevade arvus ning juurdepääsus rehabilitatsiooniteenustele.

Kuna eeluuringu käigus tuvastati rehabilitatsiooniteenuste pakkumisel oluline sooline lõhe, siis seati projekti läbivaks eesmärgiks saavutada naiste ja meeste võrdne kohtlemine. Projekti kõikide tegevuste kavandamisel võeti arvesse soolist aspekti.

Projekt oli suunatud peamiselt kolmele järgmisele sihtgrupile.

  1. Omavalitsuste juhtidele pakuti koolitus- ja juhendamisprogrammi, milles omandati teadmisi tööandja rollist ja vastutusest rehabilitatsiooniskeemis ja oskusi töökeskkonna parandamiseks, et ennetada töötajate pikaajalist töövõime kaotust. Need juhid, kelle töötajad osalesid rehabilitatsiooniprogrammis, käisid veel lisaks ühepäevasel koolitusel, mille fookuses oli nende roll juhina selles programmis.
  2. Juhtide koolitusega sarnane koolitus tehti ka kohalike omavalitsuste tervishoiuspetsialistidele, kusjuures võeti arvesse nende töö iseloomu.
  3. Isikuid, kes olid olnud haiguslehel 6–12 kuud ja keda hinnati potentsiaalselt võimelisteks pöörduma tagasi oma endisele töökohale, kutsuti rehabilitatsiooniprogrammis osalema. Eesmärgiks seati see, et programmis osalenud saavutaksid töövõime, mis võimaldaks neil tagasi pöörduda nende endisele töökohale.
  4. Need, kes olid olnud haiguslehel üle 12 kuu ja keda ei hinnatud võimelisteks pöörduma tagasi tööle oma endisele töökohal, kutsuti osalema teises rehabilitatsiooniprogrammis. Selle programmi kaudu sooviti taastada osalejatel selline töövõime, mis võimaldaks neil töötada avatud tööturul mõnes teises ametis.
  5. Kõikidele sihtgruppidele pakuti ka võimalust osaleda vastavatel erialastel seminaridel, et täiendada oma teadmisi rehabilitatsioonist.

Kõikides projekti tegevustes võeti arvesse soolist aspekti. Kuna kohalik omavalitsus ei olnud ise rehabilitatsiooniteenuste osutaja, siis kaasati rehabilitatsiooniteenuste hangete korraldamiseks soolise võrdõiguslikkuse eksperdid väljastpoolt.

Projekt saavutas hea tulemuse.

Rohkem kui 40% rehabilitatsiooniprogrammides osalenutest saavutas suurema töövõime, kui neil oli enne programmiga liitumist. Haiguse tõttu töölt puudumine vähenes 2010. aastaks 6,9 protsendini. Oluliselt vähenes ka sooline lõhe naiste ja meeste haiguspäevade arvus. Kui projekti alguses oli naiste haiguspäevade arv rohkem kui kaks korda suurem kui meestel, siis projekti lõppedes oli erinevus ainult 3%.

Tänu projektile paranesid kohalike omavalitsuste juhtide ja spetsialistide ennetustööoskused. Rehabilitatsiooniteenuste osutamise protsess muudeti efektiivsemaks ja kohalike omavalitsuste ettevõtetes loodi tervisealane nõuandesüsteem. Projekti fookuses olnud soolise võrdõiguslikkuse eesmärki laiendati ka teistele kohaliku omavalitsuse tegevustele. Kõik osakonnad pidid oma tegevused üle vaatama soolisest aspektist lähtuvalt.

Vaata ka: http://www.temalikabehandling.se/wp-content/uploads/2011/01/Rapport_Mata-effekter-av-arbetet-med-lika-rattigheter-och-mojligheter.pdf (rootsi k)