Sooline võrdõiguslikkus – võti paremasse ühiskonda

Sooline võrdõiguslikkus – võti paremasse ühiskonda
Kadi Viik, Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert

Sooline võrdõiguslikkus lähtub inimõiguste põhimõttest, et inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena. Võrdsetena selles mõttes, et mehed ja naised on seaduse ees võrdsed, neil on õigus saada haridust, käia vabalt valimas, teha tööd, omada vara ja otsustada enda keha üle jne. Need õigused on või vähemalt peaksid olema iseenesestmõistetavad, kuid pikal ajalooteljel on need suhteliselt hiline nähtus.

19. sajandi Euroopas oli naiste haridus veel tõsine vaidlusobjekt. Alles 1905. aastal võeti Tartu ülikooli vastu esimesed naistudengid, kes vabakuulajatena loengutes tohtisid käia. Lõputunnistusi neile ei antud. Valimisõiguse osas oli Eesti oluliselt edumeelsem kui paljud teised riigid ning Eesti Vabariigi loomise käigus 1918. aastal tagati ka naistele valimisõigus, samas kui paljud riigid pidid ootama teise maailmasõja lõpuni ning isegi kuni 1970.-1980. aastateni. Näiteks Šveitsis said naised valimisõiguse alles 1971. aastal. Saudi Araabia kuningas Abdullah on naistele lubanud õiguse valida ja olla valitud alles aastaks 2015. Meestega võrdsed õigused ametit valida tekkisid Eesti naistel aga alles 2009. aastal, kui lõpuks kaotas kehtivuse naistele keelatud ametite nimekiri, milles oli üle 200 erineva ameti.

Ajalugu räägib naisliikumise püüdlusest anda naistele meestega võrdsed poliitilised ja juriidilised õigused, mida neil ei ole olnud – see on ka ilmselt peamine põhjus, miks soolist võrdõiguslikkust seostatakse sedavõrd palju naiste õiguste teemaga.

Tänaseks on arusaam soolisest võrdõiguslikkusest laienenud ja hõlmab endas lisaks võrdsetele õigustele ka võrdseid võimalusi, võrdset vastutust ja võrdseid kohustusi. Pelgalt õiguste tagamine ei ole piisav, tagatud peavad olema ka reaalselt võrdsed võimalused neid õigusi teostada. Lühidalt öeldes ei ole ministriks või juhatuse esimeheks saamine inimõigus – ka enamus mehed ei ole ministrid – kuid inimõigus on see, et igaüht hinnatakse tema oskuste järgi ega lähtuta stereotüüpsetest eelarvamustest. Samuti on soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks vajalik, et eemaldataks takistused, mis peamiselt või ainult ühte sugupoolt mõjutavad. Näiteks mõjutavad lastehoiu kvaliteet ja kättesaadavus märkimisväärselt just naiste osalemist ühiskondlikus elus.

Sooline võrdõiguslikkus ei ole üksnes naiste huvides. Meesuuringud on toonud välja hulga probleeme, mis puudutavad eriti teravalt mehi, Eestis eelkõige tervise- ja haridusevaldkonnas. Samuti on kritiseeritud asjaolu, et samal ajal kui naisliikumine on aidanud naistel oma rolle ja võimalusi laiendada, on meeste rollid püsinud kitsaste ja stereotüüpsetena ning kohati on meeste võimalused isegi ahenenud. Mehi puudutab ka ülal mainitud õigus olla vaba stereotüüpsetest eelarvamustest, näiteks  levinud arusaamast, et mehed on vähem pädevad lastevanemad. Samuti on poliitilisi ja juriidilisi õigusi, mida saab meestel naiste omadega võrdsustada.  Üks selline näide on Eestis 2007. aasta teisel poolel kehtima hakanud seadusemuudatus, mis andis meestele naistega võrdsed õigused saada vanemahüvitist pärast lapse 70 päeva vanuseks saamist. Varem pidid isad vanemahüvitise õiguse tekkimiseks kuus kuud ootama.

Samamoodi on soolise võrdõiguslikkuse valdkonda lisandunud mõõtmed nagu etniline päritolu, klass, puue ja seksuaalne orientatsioon. Vastupidi levinud arvamusele, mille järgi on Eestis üldhariduse katkestajad on peamiselt poisid, on vene õppekeelega katkestajate seas tüdrukute osakaal 52,5%. Ehk siis kui vaadata etnilist päritolu ja sugu koos, võib pilt tulla hoopis teistsugune, kui ainult sugu või ainult päritolu analüüsides. Ka ajaloo puhul tasub teadlik olla sellest, et paljud õigused mis naistel puudusid (nt poliitilised), puudusid ka madalamatesse klassidesse kuuluvatel ja/või teisest rassist meestel.

Aastate jooksul on muutunud ka soo mõiste. Kui varasemalt eristati kaasa sündinud ja muutumatut bioloogilist sugu ning alati dünaamilist sotsiaalset sugu, siis praeguseks nähakse sellist jaotust kui liigselt lihtsustatut. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid on sedavõrd läbipõimunud sellega, mida peame „loomulikuks“, et nende eristamine on keeruline või isegi võimatu. Tänapäeva soouuringutes kasutatakse seega mõistet sugu valdavalt sotsiaalse soo tähenduses.[1]

Võrdõiguslikum ühiskond on rikkam

Kuigi soolise võrdõiguslikkuse põhiidee lähtub inimõigustest ja eesmärgist, et iga inimene oleks vaba ennast teostama soost sõltumata ja vaba ka pealesurutud stereotüüpidest, siis on tegemist ka ühiskondlikku ja majanduslikku arengut tagava nähtusega.

Maailmapank on eelmisel aastal ilmunud uuringus leidnud, et SKP ja sooline võrdõiguslikkus on omavahel seotud – mida võrdõiguslikum ühiskond, seda kõrgem SKP. Näiteks riigid, mis  on loonud paremad võimalused naistele ja tütarlastele ühiskonnas osalemiseks, on kõrgema tootlikkusega. Ka mitmed teised uuringud on jõudnud järeldusele, et võrdõiguslikum ühiskond on rikkam. Mida rohkem on otsuste langetamise juures erinevate perspektiivide ja kogemustega inimesi (sh mehi ja naisi), seda paremad ja ka innovaatilisemad on otsused. Näiteks on tõdetud, et need ettevõtted, mille juhtkonda kuulub meeste kõrval ka naisi, on saavutanud paremaid majandustulemusi kui teised, mida juhtisid vaid mehed.

Samamoodi tõstab soolise võrdõiguslikkuse silmaspidamine poliitiliste otsuste kvaliteeti, sest poliitikat – ei riiklikku ega kohalikku – ei tehta sootutele inimestele. Seega mida rohkem on poliitikutel otsuste langetamisel teavet meeste ja naiste olukorra kohta (nt soolõikes esitatud statistikat), seda paremini läbimõeldud ja erinevate gruppide huvidega arvestavad otsused tulevad.

Lõppkokkuvõttes peaks see olema igasuguse poliitika mõte – luua parem ühiskond.

 

 


[1] Vt Raili Marling. Teel tasakaalustatud ühiskonda: sissejuhatus. – Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Tallinn 2010, lk 6-7